Läbimine

• 31. oktoobriks vajalik 4-leheküljeline essee ühel järgnevatest teemadest:
  1. Demokraatia Kolmandas Maailmas (arengumaades).
  2. Militarism Kolmandas Maailmas.
  3. Etnilised konfliktid kolmandas maailmas.
• Seminatil osalemine ühel järgenavatest kuupäevadest: 14.11, 21.11, 28.11 või 5.12; oma essee ette kandmine, kui ta liiga hea välja kukkus (pole tõenäoline)
• Eksam

Konspekt ehk kordamisküsimused

Pikemad (lühi-essee) küsimused, kuni 2 lk

Kas Kolmas Maailm on olemas? Terminoloogia küsimused.

Termini Kolmas Maailm võttis teadaolevalt kasutusele Alfred Sauvy (1898-1990) ta 1952. aastal ilmunud artiklis, pannes niimoodi ümber Joseph Sieyes'i väljendit kolmas seisus: "Kolmas maailm on nagu kolmas seisus - ignoreeritud, ekspluateeritud ja põlatud, aga ometi tahab temagi olla keegi"

Kolmas maailm tuleb külma sõja aegsest jaotusest, kus esimene oli Lääs ja sõbrad, teine NL ja sõbrad ning kolmas kõik, kes esimese kahe vastuseisust kõrvale jäid, võis olla nii, et nad olid piisavalt vähe kasu toovad, et kumbki pool neid enda leeri ei kaasanud.

Termin muutus populaarseks 1970. aastatel, 1990. järel on tekkinud segadus termini kasutamisel, sest kadus defineerimise aluseks olnud asjade seis maailmapoliitikas. Seetõttu on kasutusele võetud uued statistilised meetodid:

• Rahvuslik koguprodukt inimese kohta aastas (SKP, GNP, GNI per capita per annum), mida kasutab Maailmapank;
• ÜRO Inimarengu Indeks (HDI), mis vaatleb erinevalt Maailmapanga ühest kriteeriumist kolme: pikk ja terve elu, haridus ning elatustase inimese kohta aastas.

Kuna kolmas maailm on kõrvale jäetud, siis sellepärast, et ta on vaene - uidas seda defineerida? See sõltub konkreetsest kohast, ajast ja kultuurist. “Absoluutse vaesuse” definitsioon M.P. Todaro sõnutsi on “spetsiifiline elatusmiinimum, mis peaks rahuldama peamised füüsilised vajadused: toit, riided, elamispind, mis on vajalikud eksisteerimiseks”.

Mõistele kolmas maailm on hulk sünonuume ning osaliselt kattuvaid nimetusi: arengumaailm, arenev maailm, arengumaad (Developing World, developing countries); arengumaad, arengumaailm (viitab moderniseerimise paradigmale: arengu mudeliks on Lääne ühiskond); Lõuna, Globaalne Lõuna (the South, Global South); vähearenenud riigid (under-developed nations); vähemarenenud riigid (least developed countries); Enamuse maailm (Majority World); 2/3 maailma (Two-thirds world); mitte-industriaalsed maad (non-industrialized); mahajäänud või arenematud riigid (backward) Teistsugune/Teine Maailm (Other World); Neljas Maailm (autor Georg Manuel, Fourth World).

Soovituslik kirjandus:

• M. W. Lewis. Is There a Third World? // Current History. November 1999. Lk. 355-358.
• M. P. Todaro. Economic Development. London, 1997.
• M. Holland. The EU and the Third World. PALGRAVE, 2002.

Kolmas Maailm arenguteooriate valguses

Arenguteooriad siinses kontekstis on käsitlused (seletused) maailmast ja selle praeguse seisu kujunemise põhjustest.

Esiteks moderniseerumisteooria puudutab arenenud (Lääne) riike ning väidab, et nad on sellises seisus tänu oma kultuurile, hoiakutele, mõtlemisele: meie individualism on meid eemaldanud vanadest takistavatest traditsioonidest, mistõttu oleme valmis uutele arengutele ja kohastumustele, oleme loovad, uuendusmeelsed, planeerivad ning töökad. Teooria esitleb Lääne eelisseisundit just nende olukordade, mis valitsevad inimeste peade sees, mitte teadusel põhinevate tootmis- ja haldamissüsteemide kaudu.

Mida moderniseerumisteooria eriti ei käsitle, kuna ei pea tõeseks, on majanduslik ekspluateerimine ja imperialistlik domineerimine, mida väidetakse Läänt tegevat.

Olulisemad teoreetikud:

• Gunnar Myrdal: "vaesuse nõiaringist pääseb välja industrialiseerumise kaudu".
• David Lerner: "modernsus on psüühiline seisund, progressiootus, valmisolek muutusteks".
• Everett Hagen: "loovuse puudumine kolmandas maailmas mõjutab otseselt nende majanduslikku aregut".

Läänevaenulikum on sõltuvusteooria, selle mõtte mõtlejad arvavad, et kolmas maailm on oma viletsas positsioonis rikka kapitalistliku Lääne tõttu, kelle loodud vabaturumajandus ei soodusta väga vaeste järele jõudmist, vaid süvendab seda - Lääs kasutab kolmandat maailma ära - teadlkult ja meelega või mitte.

Immanuel Wallerstain on kujundanud maailmasüsteemi teooria, mille järgi maailmad (esimene, kolmas ja kõik ülejäänud) pole tegelikult eraldiseisvad, vaid üks terviklik süsteem oma tuuma ja perifreeriaga - kompleksne majanduslik kaubavahetus-võrk - ning kus kapitalism mõjub enamusele maailmast kahjulikult, sest kaubavahetus toimub ebavõrdsetel alustel.

Kas seda võib mõista nii, et kolmandale maailmale ei anta võimalust jalga uksevahele saada?

Samas pole sõltuvusteooria kõikehõlmav, kuna mõned kolmanda maailma riigid on vaesusest välja tulnud ning arenevad, näiteks Taiwan ja Lõuna-Korea. Teiseks ei käsitle sõltuvusteoreetikud eriti kolmanda maailma sisemust, vaid näevad väliseid takistusi arnguks.

Kolmas neoklassikaline teooria nimetab kolmanda maailma hädade põhjuseks nõrka või valedel institutsioonidel toimivat riiki: mitte-vabaturumajandus, ebademokraatlikud valitsemisvormid, korruptsioon, mitte-keskendumine õigetele valdkondadele nagu haridus ja ...

Viimasele kahele väidab vastu uus ehk endogeenne kasvuteooria (New Growth Theory), mis rõhutab sisetekkelist majanduskasvu.

Kas pole siis sarnane moderniseerumisteooriale, sest sisekasv võiks tekkida, kui päid täidaks õige väärtushinnanguline kontekst?

Postkoloniaalne teooria väidab et asjade (ja vaimu) seis kolmandas maailmas on vaatamata otsese kolonialism lõppemisele siiski mõjutatud Lääne suunamisest: majandsulikult, poliitiliselt ja kultuuriliselt.

... kohustulike kirjandus ...

... soovituslik kirjandus ...

Millist teooriat vajab arenguks Kolmas Maailm?

Kas dekolonisatsioon on kestev protsess?

Dekolonisatsioon erinevate teooriate valguses (iseseisvuse ajastamine ja kiire dekolonisatsiooni põhjused)

Lääne panevad ebamaugavasse positsiooni sõltuvusteoreetikud, kuna lääneriigid ise asetavad - läbi kompradoorvalitsuse- arengumaa sõltlase positsiooni. Seetõttu tuleks muutuda mitte viimasel, vaid hoopis lääneriikide korraldatud rahvusvahelisel poliitikal. Sellisest sõltlaseks tegemist on nimetatud neokolonialismiks - kolonialismiks, mis pole enam otsene, vaid seob arengumaa mõõduka sunniga teha, mida vastav arenenud riik - vastutasuks erinevat sorti toetusele - soovib.

Moderniseerimisteoreetikud seevastu väidavad rõõmsal kombel Lääne koloniaalvalitsuste eesmärgiks olevat oma kolooniaid valmistada ette moderniseerumiseks. Selle tegevuse juures on oluline roll uuel kohalikul moderniseerumis-altil eliidil.

On kolm seletust (konspekti järgi), miks lagunesid koloniaalimpeeriumid:

• Dekoloniseerimise periferne teooria: kolooniaid enam otseselt ei olnud, kui impeeriumid II maailasõja järel kadusid, küll aga on arengumaad suuremal või vähemal määral osaks mitteformaalsetest impeeriumidest, kas valitsuse kollaboratsionismi või lihtsalt hulga majanduslike lepingute kaudu. - see ei vasta küsimusele ju?
• Disimperialismi teooria: II maailmasõja järgsetes külma sõja tingimustes oli tollastel lääneriikidel vaja pigem kindlustada end nõukogude ohu vastu, kui pidada ülal oma impeeriumi. Et leiti kasulikum olevat keskenduda tarbiatele ja heaolule Läänes endas, ning liialt kallis hoida prestiizikat imperiumi.
• Süsteemse ebastabiilsuse teooria: II maailmasõda tegi lääneriigid nõrgemaks, mistõttu püüti kolooniaid veel jõulisemalt ekspluateerida ja enda küljes hoida, sellega põhjustati vastupanuliikumiste suurenemine, läbi mille kolooniad iseseisvusid. Emamaadl jäi nüüd üle represseerida või moodustada oma kolooniad mitteformaalselt, valiti viimane. Muutused impeeriumides olid seega põhjustatud muutustest metropolis.

Arengumaad ja sõjaväelised valitsused. Miks militaarrežiimid tulevad Kolmandas Maailmas võimule?

Sõjaväeliste diktatuuride tekkepõhjused võiks esialgu jagada kahte kategooriassa, millest esimest võiks ehk nimetada (jutumäkides) õigeks ja heaks, ning teist omakasupüüdlikuks. Esimes kategooria moodustavad probleemid riigi valitsemisel: majanduslangus, sotsiaalne konflikt, korruptsioon, valitsuse tegevuse efektiivsuse ja legitiimsuse vähenemine. Teise kategooria moodustavad võimalikud ümberkorraldused sõjaväes või selle huvide valdkonnas: kui valitsus plaanib näiteks vähendada rahastamist või asetada teda kuidagi poliitiliselt vähem tähtsale positsioonile.

Neil põhjustel võtab sõjaväe ladvik asja käsile, ning võtab jõuga võimu üle. See on talle kui jõu-intitutsioonile suhteliselt lihtne (rõhutan: suhteliselt lihtne, mitte lihtne...).

Mis on sõjaväelistel diktatuuridel tavaliselt probleem, et kuigi nad saavutavd kontrolli, siis pole nad tsiviilelu korraldamisel eriti osavad, vaid pigem represseerivad. Kogu tegevusplaan ehk töötaks, kui nad majanduse uuesti korda saaks, kuid seda tavaliselt ei juhtu. Hakkab korrumpeeruma sõjaväe eliit ise, pärast mida teevad riigipöörde leitnandid, pärast mida veeblid (jumal hoidku!) ja pärast mida seersandid, kõik suutmata lahendada neid samu probleeme.

Miks puhkevad etnilised konfliktid arengumaades?

Kuigi etnilisuse kohta on mitu teooriat, tundub päris ilmne, et vastav konfiguratsioon on tarkvara ja mitte riistvaraline, st tegemist ei ole geneetilise jaotusega, vaid sellega kellena inimene ennast tunneb, mis tähendab, et etnilisust on võimalik muuta (ei ole olemuslikke takistusi).

Ühe etnose all mõistetakse inimeste gruppi, kellel on ühine ajalugu, tavad, traditsioonid, keel, religioon, füüsilisema poole pealt veel territoorium ja võib-olla ka riik.

Kolmanda maailma riikidest on vaid 9% etniliselt homogeensed.

Etniliste konfliktide põhjused on tavaliselt materiaalset laadi, millele kasvatatakse külge kohe aksiomaatiline teooria oma vaimsest paremusest. Etniliste gruppide juhid on need, kes seda meeleldi teevad, et ajendada rahva täielik pühendumine: viha motiiv (aga ka muud emotsioonid) on suurepärased tegudele tõukajad.

Etnoste äärmuslik vastandumine saab alguse millesti kadeduse laadsest: näiteks kui üks etnos on olnud valitseval positsioonil teise üle ja omab suuremat võimu ning varanduslikku seisu.

Poliitilise ebastabiilsuse põhjused arengumaades

Inimeste põhivajadused pole kaetud.

Kas riigi roll on arengumaade elus otsustav?

Mis põhjustab ühe toimiva riigi pole otseselt selge nii, nagu põhjustagajärjed erinevatel puhkudel loodusteadustes. Isegi erinevad riikide ja maailma-piirkondade arengut puudutavad teooriad annavad vastuolulisi vastuseid.

Moderniseerumisteoreetikud panevad kogu vastuse maailmapildile, samas sõltuvusteoreetikud tähtsustavad paiknemist maailmamajandse toiduahelas. Täiesti moderniseermisteoreetikute vastasleeris on neoklassikud, kes väidavad toimiva institutsioonisüsteemi ülimat tähtsust ning panustavad eelkõige sellesse.

Tegelikult paistavad kõik vaatenurgad õiged, kuid esimene asi, mis tuleks joonele saada - näiteks Aafrikas - ja eeldades üleüldse, et Lääne kultuur ja eluolu üldse soovitavad on :D - on inimeste harjumused, sest kui nad ennastsalgavale tööle tõepoolest piisavalt palju tähelepanu ei pööra, siis olgu riik milline tahes, edasi liikumist ei toimu. Kui mõned asjad käitumismallides ära muuta, siis ehk võib rääkima hakata õigetest institutsioonidest ja sobitumisest maailmamajandusse sellisel kombel, et vastu pükse pidevalt ei saa.

Demokraatia võimalikkusest Kolmandas Maailmas. (Millised tingimused on vajalikud demokraatiale Kolmandas Maailmas? Mis takistab demokraatia arengut Kolmandas Maailmas?)

Demokraatia kolmandas maailmas tundub olevat võimalik, kuid eeldab teatavat olukorda vastavas riigis. S. M. Lipseti järgi on nendeks eeldusteks majanduslik õitseng ja heaolu, kapitalistlik turumajandus, industrialiseeritus, tugev keskklass. Sellele lisaks väidab Huntington, et mida jõukamad olid mitte-demokraatlikud riigid 1970. aastatel, seda tõenäolisemalt demokratiseerusid nad 1980. aastatel.

Kuigi tundub loogiline mõelda, et hästi toimiv majandus on demokraatia tekkeks oluline, on olemas vastupidise näitena India, kus demokraatia on, kuid head majandust mitte. Tema puhul loetakse oluliseks Briti koloniaalvalitsuse loodud pärandit, mis kehtestas liberaalsed juriidilisedja ja sotsiaalsed normid.

Suhteliselt pikaajalised traditsioonid on demokraatial Lõuna-Ameerikas, kuid ka seal tuleb aeg-ajalt ette autoritaarsemaid perioode (nagu Brasiilias üsna hiljuti). Sellistele kujunemistele loetakse mitu sellele piirkonnale omast põhjust: sõjaväe mõju ühiskonnas, eliidikesksed parteid, parteide nõrkus ja ainuparteide valitsemine, mõõduka poliitilise tolerantsi puudumine, populism ja uusvasakpoolsus.

Lähis-Idas ja Aasias mõjutab võimalikke riigikordi religioon - selle lahutamatus riigist. Religioossetel alustel valitsevad juhid tunnevad end johtuvalt et neil on õigus autoritaarsusele. Parteis ja poliitilises elukorrlduses nähakse käepikendust oma autoritaarsele valitsusele.

Islamimaades on demokraatiani jõudnud Egiptus ja Türgi.

Aafrikas on demokraatiale üle mindud küll ja küll, kuid pole midagi head neist välja tulnud: parteid kujunevad etnilisi piire mööda, kuid ei taheta üksteisega eriti milleski kokku leppida - tekivad vägivaldsed konfliktid; teiseks on puudu tugev keskklass, kes tagaks stabiilsust. Seetõttu väidab Marina Ottaway, et demokraatia on autoritaarsuselt tulles ühiskonda lõhestav ja desintegreeriv protsess ning et raske on demokraatiat hoida seal, kus pole ühtegi demokraati.

“Väärtused, mis on kõige tähtsamad Läänes, on kõige vähem olulised mujal maailmas”. (S. Huntington)

Kas kultuur on arengus tähtis?

Järgnev on mõtte-harjutuseks kirjutatud esseistlik puder ning teda võib julgelt muuta (paremuse ja põhjendatuse poole)

Kultuur on arengus vaata et esmatähtis. Kui neoklassikalise teooria pooldajad ütlevad korralike institutsioonide puudumise olevat vaesuse põhjuseks, siis mitu positiivset näidet neil ette näidata on?

Mitte et siinikirjutaja eriti teadlik oleks, mida moderniseerimisteooria endast lõpuni välja kujutab, kuid on samal arvamusel Toqueville'ga, et demokraatiani areneb ühiskond ise. Vajadus ja valmisolek tekivad enne, misjärel tegutsetakse, nagu ühes teises kontekstis on öeldud: "People only borrow from others, what they are on the verge of inventing themselves", ning demokraatia eksport sellistesse riikidesse, kus kalduvusigi sellele pole, siis on tulemuse saavutamine pehmelt öeldes kaheldav.

St muutuda on vaja mõtteviislil, huvitaval kombel mõtisklevad sellest variandist kolmanda maailma enda "liikmed", kes - jõudnuna arusaamale Lääne paremusest - arvavad, et nt Aafrika kultuuri tuleks "korrigeerida", nii arvab D. Etounga-Manguelle (vt kohustuslik kirjandus). Aafriklased on ta seisukohtade järgi liialt planeerimatud ja lõbujanulised ning ebapraktilised ja inimlikku soojust töökohuse tundele eelistavad. Põnev idee, kuid mõtteviisil on komme sundi trotsida (Robert D. Kaplan. Kas demokraatia oli vaid viiv? // Robert D. Kaplan. Tulekul on anarhia. Varrak, 2001. Lk. 58-87.) ja muutuda kõige kiiremini vabas olekus.

Seetõttu võib arvata, et ilma elanikkonna valmisolekuta tuleb leppida mõne teise riigikorraga, samas peaksid nad "elama ja lasta teistel elada".

Veel üks lisamõte: oletades, et kultuur hakkab saavutama valmisolekut, on Lipseti järgi vaja majanduslikku heaolu ja stabiilsust.

Kokkuvõttes võib öelda, et demokraatia tekitamise retseptini ei ole mitte keegi jõudnud ning võib juhtuda et ei jõuagi. Seetõttu peaks demokraatiat püütama levitada pehmel teel või üldse mitte, pidama rohkem dialooge suhete korraldamisel ning vastastikku tegema järeleandmisi.

Mis takistab Kolmanda Maailma riikide arengut?

Moderniseerimisteoreetikute järgi mõtteviis, hoiakud, kultuur; sõltuvusteoreetikute järgi vangistatus Lääne poolt dikteeritud majandussüsteemi; neoklassikute järgi mitte-toimiv riik ja postkolonialistide järgi minevik :D

Faktoloogia

Kes tõi käibesse termini Kolmas Maailm? - Alfred Sauvy aastal 1952 oma ühes artiklis.

Iseloomusta moderniseerumisteooria põhiseisukohti. Nimeta selle koolkonna tuntumaid teoreetikuid. - Moderniseerumisteooria väidab, et praegune Lääne areng on põhjustatud meie uudsest ilmapildist, mis ei ole takerdunud traditsioonidesse, vaid usub ja ootab progressi - on valmis tulevikus muutustega kohanema. Põhilisemad teoreetikud on Gunnar Myrdal, David Lerner, Everett Hagen.

Iseloomusta sõltuvusteooria põhiseisukohti ja nimeta mõni selle koolkonna esindaja. - Põhiseisukohad on et kolmas maailm on esimese sõltlane, pandud oma abitus epositsiooni esimese poolt, kes teda isetoimivaks ei soovi aidata. Teoreetikud on Andre Gunder Frank ja Immanuel Wallerstain.

Iseloomusta neoklassikalist teooriat. - Heaolu põhiline allikas on riik, mistõttu tuleks, et arengumaadest saaks arenenud maad, püüda tekitada toimivad riiklikud institutsioonid.

Iseloomusta postkolonialismi teoreetilisi lähtekohti. Nimeta selle koolkonna esindajaid. - Pstkolonialism kõneleb kolnialismi pärandist, st kuigi vana kolonialism on lõppenud, kestavad mõjud siiamaani läbi rikutud vana ühiskonna ning praeguste majandussidemete lääneriikidega. Teoreetikud Edward Said, Franz Fanon.

Seleta mõiste kompradoorvalitsus? - Kompradoorvalitsus on vahetalitaja-valitsus väliskapitali ja kohalike tootmisvõimaluste vahel. Kompradoorvalitsus töötab pigem majandusliku kasu huvides selle liikmetele, kui riigi huvides üldiselt.

Iseloomusta arengumaade poliitilist integratsiooni ja nimeta olulisemaid koostöö organisatsioone. - Lääne-Aafrika Riikide Majandusühendus (ECOWAS, 1975) Lõuna-Aafrika Arengu Koordineerimise Kongress (SADCC, 1980) Lõuna-Aafrika Arenguühendus (SADC, 1992) Kagu-Aasia Rahvaste Assotsiatsioon (ASEAN, 1962) Lõuna Ühisturg (MERCOSUR, 1991) ACP riikide grupp (Aafrika, Kariibimere ja Vaikse o. maad) Aafrika Ühtsuse Organisatsioon (Organization of African Unity) Mitteühinemisliikumine ehk blokiväline liikumine (Non-Aligned Movement, 1961)

Nimeta autoritaarsete režiimide esinemisvorme. Too näiteid.

• monarhism: Saudi Araabia, Etioopia kuni 1974
• tugev isikuvõim: Keenia 1964-78
• domineeriv partei: Singapur, Egiptus
• usuliidrite juhitud autoritaarne võim: Iraan ajatolla Khomeini ajal
• militaarreziim: Myanmar, Uganda Idi Amin'i ajal 1971-1979, Tsiilis Pinochet.

Teise jaotuse järgi: inklusiivsed ja eksklusiivsed

Iseloomusta arengumaade majanduslikku integratsiooni. Nimeta riikide regionaalseid ühendusi.

Nimeta islami fundamentalismi ideolooge.

Kohustuslik kirjandus

Samuel P. Huntington. Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujunemine. Fontes, 1999. Lk. 76-104 (3. peatükk: Universaalne tsivilisatsioon? Moderniseerumine ja läänestumine); Lk. 245-252 (Inimõigused ja demokraatia)

... jäi lugemata ...

D. Etounga-Manguelle. Kas Aafrika vajab kultuuri korrigeerimise programmi?// Kultuur on tähtis: kuidas väärtushinnangud kujundavad inimarengut. Toimet. S. P. Huntington, L. E. Harrison. Pegasus, 2002. Lk. 63-75

Kameruni päritolu autor (mitte-lääne päritolu on tekstist kohe aru saada - kõnekujundid ja sõnastus on (heas mõttes) kummalised) suhtub oma essees kriitiliselt Aafrika kultuuri.

Alguses põhjendab mõiste "Aafrika kultuur" mõttekust, kuigi piirkond on väga mitmekesine: alates põhja ja lõuna usulisest lahknevusest, koloniaalminevikust ning kohalikust hõimukultuurist. Seejärel nimetab Aafrika mahajäämise põhjused, milleks on liigne lõbujanu (tähistatakse sündmusi nii, et rahad pärast läbi :D), elamine ilma tulevikku planeerimata, peatähelepanu inimlikul soojusel ja mitte töö tegemisel ning vähene individuaalsus. Edasi ütleb, et oleks vaja seda kultuuri korrigeerida, aga kuidas - ei ütle.

Hvostovi artikkel raamatu "Kultuur on tähtis" (ja ühe teise) põhjal: http://paber.ekspress.ee/viewdoc/BF9D8023E4390BC1C2256C8C004AF4D1

R. A. Shweder. Moraalikaardid, Esimese Maailma liigne enesekindlus ja uued evangeeliumikuulutajad. // Kultuur on tähtis: kuidas väärtushinnangud kujundavad inimarengut. Toimet. S. P. Huntington, L. E. Harrison. Pegasus, 2002. Lk. 155-168; Kommentaarid. Lk. 169-173.

Põnev ja innustatult kirjutatud (USA?) antropoloogi tekst, kus määratleb end "pluralistiks": pole absoluutselt õigeid eesmärke, väärtushinnanguid ja maailmapilti. Kõrvale kritiseerib paljusi praegusi antropolooge, kes on minetanud vanad kultuurikontseptsioonid ning nüüd tepoolest räägivadki, et kolmas maailm ongi inimõiguste deklaratsiooni vastu ning seetõttu halb ja kõrvaldamist vääriv.

Seejärel ütleb, et pro- ja re-gressil on mõte sees: esimene on siis, kui ihaldatavat saavutatakse rohkem, teine siis, kui vähem. Ainult et ihaldatavat või "head" on võimatu absoluutselt defineerida. Küsimus sellest kontekstist: miks hinnatakse oodatavat eluiga sünnihetkel? - Sellepärast, et kui see oleks näiteks eostamise hetk, siis Lääne kõrge aborditase ei laseks neil olla parem, kui kolmas maailm.

Kolm tuleviku-varianti:

1. Fukuyama oma: läbi Lääne majandusliku ja tehnoloogilise edu levib ka kultuur üle kogu maailma;
2. Huntingtoni oma: kolmas maailm võtab tehnoloogia kasutusele, toimub majanduslik globaliseerumine, kuid kultuure üle ei võeta (see ei tähenda, et mitmepoolsed mõjud ei võiks levida)
3. Autori enda ideaal: tekib kaks taset valitsusi, esimene üleilmne ja kultuuriliselt neutraalne (selles osas seisukohti mitte võttev) ja kohalik mitte-neutraalne, kes korraldab kohalikule kultuurile omast elu. Võib vabalt liikuda riigist riiki, kultuurist kultuuri ja valitsustasandite vahel; ei ole tähtis sünnipära vaid mõtteviis ja haridus. Sõjad üle "kohalike omavalitsuste" piiride on keelatud.

Artikli järel on kolme kolmanda maailma päritolu autori kommentaarid käesolevale tekstile, kus - naljakal kombel - kõik kolm materdavad tema pluralismi, ning ütlevad, et elu kolomandas maailmas on üli-halb ning Lääs on parim!

E. Said. Mõtestades ümber orientalismi. // Vikerkaar. 4-5/2003. Lk. 152-166

Autor kirjutab oma raamatu "Orientalism" kriitikast üldisemalt ning jääb samadele seisukohtadele, mida raamatuga väitis: mineviku ja osa praegusest orientalismist toetas ja toetab Lääne imperialismi, st uurijad on olnud rumalad ja pole teinud õiget teadust, pole islamit tegelikult mõista suutnud, et Oriendiga pole orientalistid kunagi dialoogi asunud vaid kirjeldanud meelevaldselt. Tekstist ei selgu täpselt, miks see nii on: on see tellimustöö? on uurijad lihtsalt liiga rumalad ja kaugelelavad, et aru saada? on nad seejuures mõjutatud omaenese kultuuri eelarvamustest Oriendi kohta?

Lõpupoole on juttu vähestest uutest tegijatest, kes Saidi arvates islamit sobivamalt uurivad ning kes loodetavasti tulevikutegijatega Orientalismi pöörde toovad,

Märt Väljataga. Edward Said, orientalism, postkolonialism. // Vikerkaar. 4-5/2003. Lk. 167-172.

Väljataga kirjutab veidi Said'i taustast: sündinud 1935 Jeruusalemmas, käis Kairos koolis, kolis 1950. aastatel Ameerika Ühendriikidesse, kus sai Princetoni ja Harvardi ülikoolis kraadid.

On oma elukäigus olnud poliitikaga seotud, kuuludes Palestiina Rahvusnõukogusse (eksiilparlamenti), olnud palestiinlaste eetkõneleja.

Ta 1973. aastal avaldatud raamatu "Orientalism" põhisisu on see, et orientalism kui teadusharu idamaade uurimise üle on tegelikult teadvustamatult (implitsiitselt, salamisi) toetanud Lääne imperialismi - nii minevikus kui ka nüüd. Väljataga sellega nõus ei ole: toetamine võib autoriti olemas olla, kuid mitte piisavalt tihti, ning nood harvad juhused ei pruugi teadlikud vaid individuaalselt autorist lähtuvad olla.

Viimases osas on juttu Said'i vaenlasest, islamimaailma ajaloo uurijast Bernard Lewisest, kes on samuti mõjutanud USA valitsust Lähis-Ida suhtes hoiakuid võtma. Nüüd on Lewise mõttekaaslased Richard Perle ja Paul Wolfowitz G. W. Bushi valitsuses.

Robert D. Kaplan. Kas demokraatia oli vaid viiv? // Robert D. Kaplan. Tulekul on anarhia. Varrak, 2001. Lk. 58-87.

Autor ütleb, et demokraatia on seda kandva ühiskonna kujunemise tulemus, mida ei saa peale suruda. Et - Toqueville'i järgi - kui ühiskond saavutab piisava keerukuse, kus eliit ei suuda seda enam üksi hallata, laiendatakse valitsevate inimeste hulka ja võetakse keskklass kaasa, et sellest tuleb demokraatia. Kui sundida mõnedel vaestel rikidel demokraatlik kord peale, siis surve kadudes kaob demokraatlik vaim ja vallandub kaos ja vägivald, pärast midagi tuleb keegi, kes korra miskit pidi majja lööb.

(pooleli...)

Benjamin R. Barber. Džihaad McMaailma vastu. Tänapäev, 2006. Lk. 215-225 (Olemuslik Džihaad: islam ja fundamentalism)

Tekstis on juttu Dzihhaadist kui pühast sõjast, mida autor defineerib kui aksiomaatilist religioosset moraali, mis paneb selle kandja sõdima ilmalikkuse vastu. Vaatluse all on algul Islamimaad, kuhu pole selge, kas demokraatia üldse sobida võiks - et kogu kultuur seob esiteks religiooni ja riigi lahutamatult, mitte nagu läänes, kus kuningas või keiser valitseb maa üle, jumal taeva ja vaimse maa üle. Et kui islam on takistanud ilmalike totalitarismide teket oma maades, siis kunagi pole sellisest võitlusest välja kujunenud demokraatiat.

Seejärel räägib autor edasi pühast sõjast läänemaailmas, kus kristlikud fundamentalistid USAs võitlevad samuti McMaailma ehk vaimuvaba tarbimise vastu ekstreemsete meetoditega, sõnas ning vähemal määral tegudes - see-eest aga ekstreemsete tegudega. Võideldakse nii eraettevõtluse kui valitsuse vastu, millest viimane kristlike fundamentalistide arvates kannab salakavalal kombel neid samu saatanlikke tarbimisele orienteeritud käitumist, kus riik on hälbinud oma minevikus loodud väärtushinnangutest.

Fundamentalistide tahe on võidelda oleviku vastu, kuna see on täiesti tuksi läinud, püüeldes tagasi mineviku religioossete riikide poole, kus inimeste rollid olid paigas ning mõtlemine ühtne.